ASBESTI LEIDMINE JA EEMALDAMINE

Asbest on inimese tervisele väga ohtlik.

Eestis asbesti hakati kasutama eelmise sajandi teisel  poolel eriti 1960-1980 aastatel, kui toodeti asbesttsementplaate, hoogustus elamuehitus, rajati rida suuri tööstus- ettevõtteid ja põllu- majandushooneid. Eesti Vabariigis, nagu ka teistes Euroopa riikides, kehtivad seadused asbestitööde ohutuks teostamiseks: Asbestitööle esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded

Asbesti võib leiduda:

• katustes (eterniit, katusepapp ja –plaadid)
• seintes (eterniit, asbesttsementplaadid ja – paneelid)
• lagedes (asbesttsementplaadid, pritsasbest, soojusisolatsioon)
• hoonete fassaadides: välisvooder, rõdupiirded, rennid
• aknaalustes plaatides
• prügišahtides (eterniit)
• ventilatsioonikanalites (eterniit, tihendid)
• vee- ja kanalisatsioonitorudes (torud, muhvid)
• elektripaigaldistes (kaablitorud, isoleerlindid, asbestkartong)
• kütteseadmetes: katlad, torud, ahjud, pliidid (soojusisolatsiooni- ja tulekaitse materjalid)
• põrandaplaatides (vinüülasbestplaadid)
• vundamendis (hüdroisolatsioon)
• liftides (šahtid, pidurid)
• metalltarindites (pritsasbest)

Hoone omanik ja kasutaja peavad teadma, kas hoones leidub asbesti. Selleks on vaja:
• tutvuda hoone projektiga
• selgitada, milliseid hooldus- ja renoveerimistöid on varem tehtud
• kontrollida, kas on kasutatud asbesti sisaldavaid materjale
• kahtluse korral eeldada, et tegu on asbestiga
• enne renoveerimist konsulteerida ekspertidega, näiteks arhitektiga, ehitusinseneriga või tööinspektoriga
• tellida pädevalt isikult või asutuselt hoone ülevaatus

Asbesti hakati tootma ja sellest hulgaliselt tooteid valmistama juba 19. sajandi keskpaigast. Asbest on tule- ja ilmastikukindel, halva soojus-, elektri- ja mürajuhtivusega, suhteliselt suure tõmbetugevusega, elastne ning vastupidav alustele ja hapetele. Tänu nendele omadustele on seda materjali peetud aastate vältel asendamatuks mitmes majandusharus. Tööstuses on asbesti kasutatud soojusisolatsioonimaterjalina, tulekindlate ehituskonstruktsioonide koostises, müra summutamiseks, asbesttsementtoodetes (eterniidis, kanalisatsiooni- ja drenaažitorudes jm), elektriisolatsioonimaterjalides ja mitmel pool mujal. Asbesti ja seda sisaldavaid tooteid käideldes satub ümbritsevasse keskkonda asbestitolmu, mis jääb oma füüsikalise olemuse tõttu õhku hõljuma (ei sadestu) ja moodustab eriti ohtliku õhusaaste. 1960-1970 aastatel avastatati et õhus hõljuv asbestitol põhjustab terviseprobleeme. Asbesti on leitud ka jookidest, mille valmistamisel kasutati asbesti sisaldavaid filtreid või asbestiga saastunud vett.

Asbesti saab edukalt määrata õhuproovi abil.

Asbestiga saastunud õhu määramiseks võetakse uuritavast kohast koguri abil õhuproov. Kogureid on mitut tüüpi, kuid enamasti imetakse õhk (näiteks vaakumpumba abil) läbi filtri, millele õhusaaste sadestub. Filtri tüüp ja selle edasine käitlus sõltub analüüsi meetodist. Näiteks faasikontrastimikroskoopia korral kasutatakse membraanfiltreid, mida käideldakse atsetoon-triacetiniga. Asbesti ja selle liike tehakse kindlaks mikroskoopide ja analüsaatoritega, selleks sobivad näiteks valgus-, raster- ja transmissioonelektronmikroskoop, röntgenmikroanalüsaator ja -difraktomeeter ning infrapunaspektromeeter. Asbestikiud identifitseeritakse kuju, optiliste omaduste ja keemilise koostise põhjal. Asbestikiude on raske eristada mitmest teisest mineraalsest ja orgaanilisest materjalist, mistõttu tuleb analüüsiseadmeid oskuslikult valida.

Eeldatavad tööd :

• asbestiasukoha ja liigi tuvastamine
• asbestialade kaardistamine
• nõuetekohane eemaldamine